esmaspäev, 4. september 2017

Hüvasti sõber!



Selle blogipostituse tahaksin ma pühendada ühele oma sõbrale, kes nüüdseks enam meie seas ei ole... 



Vahetusaasta kõige raskem osa on see, kui kodumaal juhtub midagi halba. Nimelt samal ajal, kui ma jõudsin enam vähem ära kohaneda oma eluga siin Argentiinas, sain teada, et minu sõber, bändikaaslane ja andekas pianist Marten Mõru hukkus õnnetuse tagajärjel. Marten oli mulle kui väike vend, kellega jagasime muresid ja teadmisi  (praegusel hetkel on juba üsna raske edasi kirjutada). Ta oli üks inteligentsemaid inimesi, keda ma teadsin. Selle noormehe mõttelaad oli geniaalne ja temast õhkas välja professionaalsust ja tasakaalukust. Ta oli suur mees noore poisi kehas. Ma saaksingi jääda tema grandioosseid iseloome loetlema. Kahju, et maailmal ei olnud jaksu teda enam hoida ja jättis tema eluea üürikeseks. Kõigest 15 aastat. Räägitakse, et inimene olla on üks raskemaid asju üldse. Marten oskas olla inimene olla õigel viisil. Ta pingutas klaveri taga tunde ja tunde. Kõik inimesed tema ümber teadsid ja uskusid, et ta jõuab kaugele. Kurb on see, et ta ei jõudnud tõestada  kõigile tema ümber, et  ta jõuab kaugele.

   19. september 2014. aastal Anna Haava nimelises Pala koolis

Üks spontaanne pilt, millel hiljem tuhandeid tähendusi. Olen õnnelik, et selle pildi temaga sooritasin. 

Meil oli palju ühiseid mälestusi ja tegevusi. Marten oli väga kõva käsi lauatennises. Alatihti kutsus ta mind enda juurde lauatennist mängima ja mina teda jällegi enda juurde jalgpalli ja korvpalli mängima. Küll aga kogu aeg ei saanud ja ka natuke ei viitsinud minna, oma ea tõttu. Hetkel kahetsen ma kõiki neid kordi, kui ma tema kutset vastu ei võtnud. Samuti mäletan ma, seda, kuidas ta oma vendi armastas ja neid taga igatses, kui need välismaal olid või teises linnas töötasid. Ta oli minule väga hea eeskuju ja loodan, et sain mingilmääral olla eeskuju ka temale.



                      2. aprill 2015, Alatskivi Kunstide koolis bändiproovis

See blogipostitus on minu viis öelda talle hüvasti, kuna mul pole võimalik seda muul viisil sooritada. 
Mu perekond kaotas pereliikme. Mul ei ole rohkem sõnu...

18. juuni, Minu kodus

Lõpetuseks lisan siia video ühest tema  viimasest esinemisest. Selles videos saate kinnitust minu jutule.
https://www.youtube.com/watch?v=wyYyZHs0xVw




Hüvasti vennas! 




reede, 11. august 2017

Esimesed nädalad

Ahoi! Hola! Hei! 

Kas nii peaks blogi alustama? 

Anyway, Olen Joosep, 18. aastane poiss peipsiäärest ja olen nüüd esimesed nädalad Argentiinas oma vahetusaastat veetnud. Kuulasin omakeskis Trad Attack'i  ja tekkis tahtmine kaasmaalastele kirjeldada oma kolme esimest nädalat siin Argentiinas. Soovitan oma lugemisprillid (kellel neid vaja) ja  kujutluspildimootori valmis soojendada, sest mul on paljustki rääkida. ;)

Lahkusin Eestist, Tallinna lennujaamast 25. juuli varahommikul ja sihtpunkti Cordobasse jõudsin 26. juuli keskpäeval. Kokku rändasin umbes 43 tundi.
Minu Reisiteekond: 

Tallinna lennujaam ↠ Amsterdami lennujaam ↠ Buenos Airese lennujaam ↠ Cordoba lennujaam

 Reisimisest täpsemalt pole mõtet palju rääkida, sest väga midagi ei juhtunud. Ootasin Amsterdami lennujaamas 12 tundi (ei lennuk ei hilinenud). Lennukis Buenos Airessese kohtasin kaasvahetusõpilast Norrast, kes tutvustas mind hiljem Buenos Airese lennujaamas teisele kahele norrakale. Buenos Aireses ootasime 6 tunni asemel 9 tundi (jah, lend lükkus ilma tõttu). Buenos Aireses kohtasime veel kahte rootslast ja ühte taanlast. Kõik koos naasime Cordoba lennujaama, kust edasi nelja päevasesse laagrisse. Laagris õpetati meile kohaliku kultuuri eripärasid, hispaania keelt ja samuti õpetati nautima kohalikke toite. Sõbrunesime ka teiste vahetusõpilastega. 















Põhi bande vahetusõpilaste laagris olles. Vasakult: Mason (USA), Folke (Rootsi), Tobias (Norra), Julie (Norra), Louise (Norra), Rasmus (Taani), Ricciardo (Itaalia). Ma olen keskel. 



Laagri viimasel päeval olime juba välja uurinud, et kes kellega lähestikku elavad. Mina ja Rasmus elame samas linnas nimega Obispo Trejo ja käime samas koolis. Folke on meist umbes poole tunni kaugusel linnas La Puerta. Tobias on meist umbes tunnise autosõidu kaugusel linnas nimega Jesus Maria. Teised elavad juba natuke kaugemal, kuid siiski Cordoba provintsis. 

Mina ja Rasmus oleme väga headeks sõpradeks saanud kuna jagame oma muresid ja emotsioone üksteisele. Rasmus on 15 aastane poiss Kopenhaagenist, kes mängib jalgpalli. Oma vanuse kohta on ta üpris küps, ilmselt kuna ta on väga palju ümber maailma reisinud. Samuti on ta ainuke inimene siin 3000 inimesega linnas, kes minuga inglise keelt oskab rääkida. Tulin ju Argentiinasse hispaania keelt sõnagi oskamata ja alguses on väga raske suhelda. Nüüd juba suudan mõningaid lauseid koostada. Igapäevase suhtluse korraldan enamasti ära Google Translate'ga. Keelt pursin ka juba üsna okeilt. Saan aru hästi, aga rääkida ei oska. 




Tutvustaks nüüd vahelduseks oma pere. Minu pere on neljaliikmeline, kus on isa Omar, ema Karina, tütar Catalina (12) ja poeg Jeremias (17). Nad kõik on elurõõmsad ja vahvad inimesed ja võib öelda, et mul on vedanud, et saan nendega aasta aega elada. 





See oli minu esimene koolipäev Argentiinas. Hommikust sõime klassis koos klassikaaslastega. Olin üsna segaduses, nagu ka minu näoilmest näha. Eesti mõistes käin siin, Argentiinas 11. klassis. 
Fun fact: neil on juba pool õppeaastat läbi ja kool lõppeb detsembris. See tähendab, et järgmine aasta saan pool aastat olla kõige vanemas klassis. 



Argentiinasse jõudes tundsin end kui oleksin reisil. Kui nüüd aus olla, siis ega see tunne ei ole ära kadunud... veel ja koduigatsust ka pole. siiani on kõik hästi laabunud. Käin 3 korda nädalas jõusaalis, mängin kaks korda nädalas korvpalli, vahel ka jalgpalli. Õpin kohalikke rahvatantse ja veedame palju aega klassiga või sõpruskonnaga liha grillides ja tantsides. Praegu olen juba ühe poisi veidi marru ajanud, et tema tüdrukuga tantsisin, aga sellest ehk järgmine kord...


Esimese korraga ma ei hakka kõike ära rääkima, siis mul tekib kiusatus edaspidigi postitada. See on nagu hea seebiseriaal jääb kulminatsiooni hetkel pooleli. Lükkan lõppu mõne pildi.

    Mõned meetrid minu kodust 




                  Pilt õhtust, kui käisime peale õhtusööki sõpradega jäätist ostmas. (Pildil Rasmus)


Tsau, küll ma kirjutan jälle! :) 


PS! Lähen kohe J Balvini kontserdile. Kuulake seda lugu ehk on teile tuttav. Siin kuulen seda iga päev.